Jõhvikat ehk kuremarja on hoiustatud meie esivanemate poolt palju sajandeid. Jõhvikas talub hoidistamist hästi ning säilib vähegi rahuldavate hoiutingimuste korral kevadeni. Levinuim viis jõhvikat säilitada on hoida mari täies ulatuses vee all, mis sarnaneb tema loodusliku elukeskkonnaga rabamaastikel.

Nii nagu teised põhjamaised viljad, nii ka jõhvikas on valminud pikki kuid, saades korjamisvalmis alles hilissügisel. Kogu pika suve ning sügise on mari kogunud endasse viimsegi päikese ning talletanud suvesoojuse ning sügisvärvid – ehk kõik orgaanilised happed, mineraalained ning vitamiinid. Lisaks sisaldab jõhvikas flavonoide, fütontsiide ning värv- ja pektiinaineid. Jõhvikas on  happerikas, mida tõestab ka tulihapukas maitse. Hapete hulka kuuluvad sidrun-, bensoe-, õun-, askorbiinhape (C-vitamiin) jt, mis annavad jõhvikatele erilise maitse, võime desinfitseerida magu ja soolestikku ning stimuleerida ensüümide teket organismis. Orgaanilised happed pidurdavad haigusi tekitavate bakterite arengut. Sidrunhape tegutseb meie kaitsesüsteemis antioksüdandina, tugevdades rakusüsteemi.

Bensoehappel ja tema sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Bensoehape on säilitusainena kasutusel toiduainetööstuses.

Lisaks jõhvika väeomadustele on see mari lihtsalt ilus. Seetõttu on mari toiduainetööstuses ka kenasti ekspluateeritud. Kes meist ei oleks mekkinud jõhvikat tuhksuhkrus või kaunistanud jõhvikatega kooke või külmlaudu.

Meie oleme jõhvika madalal temperatuuril kuivatanud – jõhvikas kuivab selliselt keskmiselt 8 päeva. Lisaks niisama söömisele ning lauakaunistuslikule funktsioonile sobib kuivatatud mari ideaalselt ka:

Jogurti rikastmiseks: Lisa kreeka jogurtile peaotäis kuivatatud jõhvikuid. Lase veidi maitsestuda ning naudi.

Müsli maitsestmiseks: lisa marju müslisse ning lase hapukal marjal end turgutada.

Kookide-küpsetste sisse, serveeringutel – ei ole toitu, mille ilmestamiseks jõhvikas ei sobi.