Põhjamaised marjad on erilised. Millist vaeva näeb mari läbi kevade, suve ning sügise, et valmida! Kevadel ohustavad värskeid õisi öökülmad, suvel marjanuppe põud ning sügisel poolvalminud marju öökülmad. Suvised rabapõuad jätavad niisked alad rabades kuivale ning marjad võitlevad valmimise eest.
Põhjamaise vilja valmimine on pikk ja vaevarikas; tema valmimist ei saa nädalate täpsusega ette ennustada, sõltuvus soojusest ning sademetest on nii kõrge.
Vahel tundub, et inimesed on unustanud need rabamarjad ning aianurgas kasvavate viljade väe. Millal sa viimati käisid rabas ning istusid kohevale samblale, kahlasid kummikutega laugaste vahel ning püüdsid avastada murakakohta või leida mõnedki jõhvikad? Millal sa viimati tulid raba madalate mändide alla? Ja isegi kui korvis ei ole ainsatki marja, siis ei ole rabaskäik kunagi asjata.
On see tagasitulek, või side aegadega, mida sa ei mäleta? On see su esiemade vaikuses soovitud soovide tajumine või võimalus leida korraks iseend. Midagi on selles rabavaikuses, mis paneb sind ennast tajuma. Ja ümbritsevat – kes ei ole kaua metsas ega rabas üksi käinud, see hakkab raba ja metsa kartma. Ometi on meie esiemad ja -isad suviti ning sügiseti alati rabas ja metsades käinud. Miks nemad ei peljanud ja kuidas nemad leidsid üles marjakohad ja tagasitee koju?
Aga nüüd saad sa ikkagi oma kiirete tegemiste kiuste süüa rabamarja või väekat vilja. Tõmba sõõrmetesse suve ning sügise lõhnu ning ole hetkeks päris iseendaga – kusagil rabas või metsas, vanaema taluaias mustsõstrapõõsa all, kusagil sulle turvalises kohas, ümberringi sumisemas suvi ning heinamaalt kandumas sinuni värske heina ja ahetava õhtu lõhnu. Suled silmad ja kõik ongi hästi.